Eestikeelne Piibel 1997
Siiraki 50 sirutas ta käe ohvrikarika järele ja ohverdas viinamarjade verd, valades seda altari alusele, meeldivaks lõhnaks Kõigekõrgemale, kõikide Kuningale.Siis hüüdsid Aaroni pojad ja puhusid seppade taotud pasunaid, lastes valjult kõlada häält meeldetuletuseks Kõigekõrgema ees.
Kogu rahvas tõttas siis üheskoos ja heitis silmili maha kummardama oma Issandat, kõigeväelist Jumalat, Kõigekõrgemat.
Lauljad oma häältega kiitsid, väga kaugele kõlas lummav laul.
Ja rahvas anus Issandat, Kõigekõrgemat, palvetas Halastaja ees, kuni Issanda austamine oli lõpule viidud ja tema teenimine lõpetatud.
Siis astus Siimon alla ja tõstis oma käed terve Iisraeli laste koguduse üle, et oma huultelt anda neile Issanda õnnistus, tundes ise uhkust tema nime pärast.
Ja rahvas kummardas jälle, et võtta vastu õnnistus Kõigekõrgemalt.
Nüüd kiitke kõik Jumalat, kes kõikjal teeb suuri tegusid, kes ülendab meie päevi emaihust alates ja talitab meiega oma halastust mööda.
Tema andku meile südamerõõmu ja et meie päevil oleks Iisraelis rahu, nagu oli muistseil päevil.
Tema halastus olgu alati meiega ja ta lunastagu meid meie elupäevil.
Minu hing vihkab kaht rahvast, ja kolmas ei olegi rahvas:
neid, kes asuvad Seiri mäestikus, ja vilisteid ja seda rumalat rahvast, kes elab Sekemis.
Arukuse ja mõistlikkuse õpetuse olen selles raamatus kirja pannud, mina, Jeesus, Siiraki poeg, Eleasari pojapoeg Jeruusalemmast, olles tarkust puistanud oma südamest.
Õnnis on see, kes sellega tutvust teeb, ja kes seda südamesse võtab, saab targaks.
Sest kui ta seda teeb, siis on temal jõudu kõigeks - on ju Issanda valgus tema teejuht.
Siiraki 51 Ma ülistan sind, Issand, Kuningas, ja kiidan sind, Jumal, mu Lunastaja! Ma ülistan sinu nime!
Sest sina oled olnud mu kaitsja ja aitaja, sa oled päästnud mu ihu hukatusest ja kurja keele püügipaelast, nende huultest, kes välja mõtlevad valet. Sa oled olnud mu abimees vaenlaste ees ning oled mu lunastanud
oma suure halastuse ja oma nime pärast nende salvamistest, kes olid valmis mind neelama, nende käest, kes püüdsid mu hinge, paljudest viletsustest, mis mul on olnud,
lämbumisest tules, mis mind ümbritses, ja tule keskelt, mida ma ise ei olnud süüdanud,
surmavalla sügavast sülest ning kasimata keelest ja valelikust kõnest,
ülekohtuse keele laimust kuninga ees. Mu hing ligines surmale ja mu elu oli lähedal surmavallale, mis on all.
Mind piirati igalt poolt ja aitajat ei olnud, ma otsisin abi inimestelt, aga seda ei tulnud.
Siis meenutasin ma sinu halastust, Issand, ja sinu tegusid igavikust alates, sest sina vabastad need, kes sinu peale loodavad, ja päästad nad vaenlaste käest.
Ja ma lasksin tõusta maa pealt oma appihüüde ning palusin päästmist surmast.
Ma hüüdsin appi Issandat, oma Issanda Isa, et ta mind ei jätaks maha viletsuse päevil, abituna ülbete meelevalda: „Ma ülistan lakkamata sinu nime ja laulan tänades!”